Ristiusu kirik keskajal, tunnikontroll sellele teemale 21.01

Ristiusu kirik keskajal lk 96-99
Keskaegse inimese elu oli sünnist surmani seotud kirikuga, kirik - see oli kõiki kristlasi ühendav organisatsioon.
Kirik oli ka peamine kultuuri kaitsja ja säilitaja, sest vaimulikud olid peaaegu ainsad haritud inimesed.
Katoliku kiriku korraldus
Katoliku kiriku eesotsas oli paavst, kes valiti kõrgete vaimulike ehk kardinalide poolt. Paavstile allus ametnikkond, keda nimetati paavsti kuuria.
Kaugetesse maakondadesse saatis paavst aga oma asemikke ehk legaate.
Selleks, et saada kirikule sissetulekut tuli kõikidel kiriku liikmetel maksta maksu, mis kandis nime kümnis. Lisaks sellele hakkas kirik müüma ka patukustutuskirju ehk indulgentse.
Kiriku lõhenemine
Alates Lääne-Rooma impeeriumi lagunemisest 4. saj pKr olid hakanud tekkima erinevused Ida-Rooma ja Lääne-Rooma kiriku vahel. Lõplikult jagunes kirik kaheks 1054. aastal pKr, alates sellest ajast nimetatakse läänepoolset kirikut katoliku ja idapoolset kirikut õigeusu kirikuks.
Katoliku kiriku tähtsus keskajal
Kogu keskaja jooksul võitlesid keisrid ja paavstid omavahel võimu pärast. Vaatamata sellele, et lühikest aega õnnestus paavstidel isegi keisrite üle võitu saada, jäid nad pikaajalises võimuvõitluses siiski kaotajaks.
Katoliku kiriku kõige tähtsam ja võimsam paavst keskajal oli Innocentius III, kes valitses 12. sajandi lõpus ja 13. sajandi alguses. See paavst oli tark ja haritud, aga ka osav poliitik. Tema alustas ka ristisõda Baltimaade suunas.
Paavsti tähtsus hakkas aga vähenema 14. sajandil pKr kui paavst asus Rooma asemel elama Prantsusmaale Avignoni. Paavst tegi seda, sest Itaalia oli tollel ajal pidevates kodusõdades ja Roomas ei olnud julge olla. Seda perioodi, kui paavst elas Prantsusmaal Avignioni linnas nimetatakse ajaloos Avignoni vangipõlveks.
Paljud katoliiklased Euroopas ei olnud sellise ostusega rahul ning lõpuks oli paavst siiski sunnitud Roomasse tagasi pöörduma. Selline segadus oli aga muutnud paavsti katoliiklaste silmis haavatavaks ja nõrgaks ning tema tähtsus käis alates 14. sajandist alla.